Soovitused teatrikülastajale

Kontrolletendus on ära olnud ja riided peaaegu kuivaks saanud. Pärast kontrolletendust mõtlesime välja mõned näpunäited, et teatrikülastajad saaksid etendust täiel rinnal nautida.

• Õige riietus ja vihmakeep! Ilm võib mängida vingerpussi, mistõttu peaks arvestama kõikvõimalike ilmastikunähtustega. Vihmavari jätke koju, sest selle kasutamine segab teisi vaatajaid.
• Varuge enne etendust aega! Mööda Pikka tänavat etenduspaika jalutades tasub silmad lahti hoida ja jälgida “vaikelu” silte.

• Võta kaasa sularaha! Soovi korral saab publikuteenindajalt osta sularahas kava, vihmakeebi ja laenutada pleedi. Avatud on ka “Opossum” ja mitmed teised kohvikud. Lisaks muule on menüüs kodused koogid ja kiluvõileivad.
• Parkimine! Kuna etendusele on tulemas palju vaatajaid, siis võtke aega parkimiskoha leidmiseks. Pikal tänaval on enne etendust parkimine keelatud. Parkimisvõimalustega tutvu siin: http://www.rakvereteater.ee/maailmaotsas/parkimine/
• Ära hiline! Kuna sissepääs viib otse etenduse tegevuspaika, pääsevad hilinejad tribüünile ringiga, see aga võtab aega.
• Etenduses toimuvad samal ajal mitmed tegevused korraga, mistõttu püüa jälgida laiemat pilti.

Kui jälgid neid punkte, võid kindel olla, et saad suurepärase teatrielamuse osaliseks – selleks on suvelavastuse meeskond endast kõik andnud.

Lavastaja mõtted päev enne esietendust

Päev enne esietendust Rakvere Teatrisse jõudes, kohtusime heatahtliku ja muheda “Maailma otsas” lavastaja Raivo Trassiga. Küsimusele, mis tunne temas enne homset esietendust valdab, vastas ta enesekindlalt: “Hea!”.

Kuidas ja millal tuli idee lavastada “Maailma otsas”?

Siis kui lugesin romaani läbi. Ostsin romaani, suvel lugesin Ukrainas. Puhkasin Ukrainas, Musta mere kaldal. Lugesin ja lugesin ja lugesin – nii võimas lugu, et kutsub tegema. Sealt see kõik algas.

Miks otsustasite just Rakvere Teatris „Maailma otsas” lavastada?

Rakvere Teater avaldas pärast Suumani “Viimase öö õigust” soovi veel midagi teha.

Kuidas alustasite koostööd Urmas Lennukiga?

Kiviräha “Maailma otsas” on romaan, mis tuli näidendiks teha. Oli ka teisi variante, aga Lennuk on kõige oskuslikum ja professionaalsem näidendikirjutaja ja dramatiseerija.

Teil on kauaaegne kogemus lavastajana. Kas ja kuidas erineb “Maailma otsas” Teie varasematest lavastustest?

Sellele peab keegi teine vastama.

Kui pikk oli ettevalmistusaeg? Aeg ideest proovideni.

Väga pikk. Võib-olla kõik kokku, alates lugemisest kuni tänaseni kuskil kahe aasta kanti.

Kuidas algas koostöö kunstnik Jaak Vausiga?

See oli mul alguses kohe selge, et kui see lavastus tuleb, siis kunstnikuks on Vaus.

Kuidas valite näitlejatele tegelaskujusid?

Ikka rolli järgi. Näitlejad on tüübid, karakterid. Valisin vanuselise sobivuse järgi. Iga lavastaja mõtleb ka selle peale, mida konkreetne näitleja rolli omaltpoolt lisab.

Lavastuses teevad kaasa ka külalisnäitlejad, miks ja kuidas osutusid nemad valituks?

Väga lihtne põhjus – kõigepealt sobivus, kas vanuseline või tüübisobivus. Teiseks, kellel on aega prooviprotsessis osaleda.

Suvelavastuses teevad kaasa mitmed harrastusteater KaRakTer näitlejad. Kuidas on nendega koostöö sujunud?

Kenasti, nad on innukad inimesed, tahavad teha. Lapsed ma valisin konkursi käigus – neid oli ikka valida. Kõige tähtsam on julgus, natuke talenti peab ka olema. Konkursil ma neil midagi erilist teha ei lasknud, proovisin häälejõudu ja esinemisjulgust, mille järgi ma nad välja valisin.

Kuidas osutus tegevuspaigaks Pikk 26 hoov? Kas oli ka muid variante?

See oli teatripoolne ettepanek, kus võiks see toimuda. Mulle näidati linnas mitmeid asukohti, selle paiga arhitektuur oli kõige sobivam ja seetõttu osutus valituks.

Kas prooviprotsess on sujunud plaanipäraselt? Kas ja millised on olnud muutused lavastuses?

See on loovtöö. Mul oli pikk ettevalmistusaeg ja päris selge ettekujutus, mida ma tahan ning kuidas see võiks olla. Mul oli küllaltki proove, trupp oli vaba, ma sain tegeleda stseenidega ja kõige selle organiseerimisega päris korralikult. Mingeid tagasilööke ei ole olnud.

Nüüdseks on kõik 12 etendust välja müüdud. Miks Teie arvates on inimestel lavastuse vastu nii suur huvi?

Inimene tahab head asja näha, kuulata ja sellele kaasa elada. Õhus on elektrit – see kutsub.

Proovides kulub enim vihtasid

Paar nädalat tagasi istusime Rakvere Teatri inspitsient-rekvisiitori ja vabakutselise näitleja Indrek Apinisega maha, et rääkida lähemalt suvelavastuse rekvisiitidest.

Palju on algne kolmeleheküljeline rekvisiitide nimekiri prooviprotsessi käigus muutunud?

Kunstnik Jaak Vausi koostatud nimekiri, kolm tihedalt täis kirjutatud lehekülge, on hästi detailne. Vaus on kogenud ja põhjalik teatrikunstnik. Tavaliselt võetakse tekstiraamat lahti ja kirjutatakse kõik vajaminevad rekvisiidid välja. Nimekirjas on palju asju maha tõmmatud, mida reaalselt lavastuses vaja ei lähe. Kolme lehekülje pikkusest nimekirjast on saanud oluliselt väiksem nimekiri, aga arvuliselt ei oska täpselt öelda, pole kokku lugenud. Nimekirju päris üks ühele võtta ei saa.

Kas nüüdseks on kõik rekvisiidid olemas?

Ei, neid ikka riburadapidi tuleb aina juurde. Proovides tuleb ikka ette, et lavastaja annab märku, mis tuleb üles kirjutada ja juurde muretseda. Näiteks on vaja uut vihta, pokaale ja tuhatoosi. Selliseid nipet-näpet asju kogu aeg koguneb, tegelikult nimekiri täiustub kuni esietenduseni välja.

Kust rekvisiidid leitakse?

Meie teatris on kolm kohta, kus asuvad rekvisiidid. Suurem lavaalune – seal on kostüümi- ja rekvisiidiladu. Väikse maja peal on samuti suur ladu ja ka nõudetuba. Enamik asju proovime leida oma ladudest, aga mõne asja puhul tuleb ette ka ostmist ja laenutamist, nagu näiteks autod.

Kas mõnda rekvisiiti on ka raske olnud leida?

Ei, selles lavastuses ei ole vast olnud. Kõik asjad on olnud ostetavad ja kättesaadavad, kuid on püütud leida kõige soodsam variant. Näiteks lavastuses juuakse Kännu Kukke, selmet osta uus pudel poest, on see laenatud kellegi käest ning morssi sisse pandud. Tuleb lähtuda soodsast hinnast, et lavastusala juhataja poolt koostatud eelarves püsida.

Kas mõni rekvisiit on valminud spetsiaalselt selle lavastuse jaoks?

Jah, ikka. Helen (majakunstnik) töötab kogu aeg ja valmistab miskit. Enamasti on rekvisiite vaja lihtsalt ümber teha. Näiteks koera ja kassi on vaja aeg-ajalt veidi kohendada. Kuid selle lavastuse puhul olid paljud rekvisiidid laos olemas.

Kas mõni rekvisiit on ka prooviprotsessi käigus katki läinud?

Jah, näiteks vihtasid kulub palju. Klaase ikka puruneb, aga see on nii tühi-tähi.

Mis saab rekvisiitidest pärast etendusi?

Teatri enda rekvisiidid ja ostetud lähevad tagasi rekvisiitide lattu. Kõik jagatakse kolme laoruumi vahel ära. Laenatud asjad aga anname omanikele tagasi. Ent kui rääkida majakestest, siis need tuleb võtta laudadeni lahti ning arvatavasti ei saa neist midagi – lähevad küttematerjaliks. Need on juba lõigatud ning puidutöökoda vana materjali väga kasutada ei saa.

Kuidas mõjutab Sinu tavapärast tööd see, et näitlejana suvelavastuses osaled?

Ma olen selle võrra kehvem etenduse juht – minu tähelepanu on siiski piiratud. Niiviisi õpid iseenda aega jaotama. Samas olen ma aga rohkem kohal, näitlejana pean olema igas proovis, seega olen seal ka etenduse juhina.

This slideshow requires JavaScript.

Lapsesuu ei valeta ehk mis ootab ees

Esietenduseni on jäänud paar päeva. On palju sagimist ning nii näitlejad kui ka publik on elevil. Valminud etenduse paigas on tunda teatud ärevust ja lootust, et kõik sujub ilusti. Lavastuses osaleb peale professionaalsete näitlejate ka ligi kümme last, kellel kõigil on oma roll selles loos. Kuna lapsed näevad kogu protsessi vahetumalt ja mitte ülemõeldud sügavusega (ja ütleb ka ju vanasõna, et lapsesuu ei valeta), siis palusin lastel lühidalt iseloomustada mõningaid lavastusega seotud aspekte, et näha, kuidas nemad asja näevad.

Kui küsisin neilt, milline nende arvates kogu lavastus on, vastasid kõik nagu ühest suust – naljakas. Tegu on tavaliste inimeste ja nende eludega ning elu ongi ju tihti naljakas, kui seda mitte liiga tõsiselt võtta. Ka lavastaja kohta leiti vaid häid sõnu. Lapsed rääkisid: „Seletab kenasti, mis teha vaja ning suhtub meisse kui näitlejatesse.“ Lavakujundust ja ilusaid valgeid kujukesi, mis maju kaunistavad, kiitsid kõik samuti: öeldi, et tubli töö. Kuigi lapsed antud loost varem eriti kuulnud polnud, rääkisid nad, et see on kergesti arusaadav kuid on ka suhteliselt toorest ropendamist (kuid ka see kuulub tahtmatult elu juurde, kas pole?). Lõpetuseks palusin lastel anda publikule väike vihje, mis neid ees ootab. Vastuseks sain: „Publik saab palju lõbu ning olge valmis – saab naerda ja nutta.“

Ülo raamatusoovitused

Baar “Opossum” on üks iseäralik koht. Juba kell seitse õhtul, mil teistes kõrtsides ja restoranides elu alles tuure kogub, sulgeb “Opossumi” omanik Ülo aga uksi.

Kunagi oli Ülo pidanud moodsat gurmeerestorani ja pakkunud külastajatele hämmastavaid roogasid. Ta veetis pikki päevi köögis valmistades uhkeid suppe, praade ja salateid, mis olid nagu kunstiteosed. Ent kahjuks läks söögikoht pankrotti.

Paar aastat hiljem avas Ülo “Opossumi”, kus vastupidiselt restoranile pakutakse väga lihtsaid sööke. Iga päev on menüüs üks roog. Puuduvad eelroad ja salatid, sest inimesed, kes tema kõrtsi külastavad, ei hooli neist. Nemad tahavad, et ports oleks parajalt suur ja maitsev.

Ülo arvates on inimese koht õhtul kodus, seetõttu sulgeb ta oma kõrtsi juba kella seitsmest. Mees elab üksi pisikeses korteris. Tal on hästi palju raamatuid, mis kuulusid varem tema emale. Nüüd otsustas ta aga kõik oma raamatud läbi lugeda, mistõttu ongi tal vaja varakult koju jõuda. Niiviisi tugitoolis istudes ja raamatut lugedes tunneb mees end õnnelikuna ja turvaliselt.

Mehel on kolm lemmikraamatut, mida ta võiks jäädagi lugema. Neid julgeb Ülo ka kõigile soovitada:

1. L. Tolstoi “Sõda ja rahu”
2. A. C. Doyle “Kadunud maailm”
3. F. Dostojevski “Idioot”

Suurepärased teosed, mida suvel rannas lesides lugeda või mille seltsis vihmaseid suvepäevi mööda saata.

Kaks nädalat esietenduseni!

Märkamatult on kätte jõudnud juunikuu, mis tähendab, et esietenduseni on jäänud kaks nädalat. Proovid on täies hoos ja Pika tänava hoovis toimuvad lavastuse läbimängud. Mängupaik on mõne nädalaga tundmatuseni muutunud. Majakestest on saanud hubased elamised ja baar “Opossum” on valmis külastajaid vastu võtma. Igast majast kumab sealsete elanike hingeelu. Lavastuse kunstniku näost peegelduvast rahulolust võib aimata, et loodud linnake vastab tema ootustele. Ja rahulolu on igati õigustatud, sest loodud maailm on väga realistlik ja kodune.

31. mai õhtupoolikul oli suvelavastuse meeskond kogunenud teise vaatuse läbimänguks. Enne tehti läbi üks stseen (7. päev). Lavastaja jagas näpunäiteid ja rääkis, mida ta näitlejatelt ootab. Kirikukell andis märku, et on aeg alustada teise vaatuse läbimänguga. Teine vaatus algab “Maailma otsas” viienda päevaga. Agarad näitlejad alustasid aga seitsmendast päevast, mistõttu pidi lavastaja neid katkestama. Pärast väikest viperust võis vaatus taas alata.

Üldiselt olid näitlejatel tekstid peas, kuid tuli ette ka pikemaid mõttepause ja improviseerimist. Trupi ühtsust näitas asjaolu, et kui kellelgi sõnalõng kadus, aitas teine selle üles leida. Nagu ikka prooviprotsessi ajal, tuli möödarääkimiste tõttu stseene katkestada. Lavastaja ja näitlejate tekstiraamatutes olid mõned stseenid vahetanud asukohti, kuid leiti ruttu ühine keel ja kõigile sobivaim variant.

Kindlasti saavad suvelavastuses osalemisest uskumatu kogemuse lapsed, kes on teinud ära tubli töö – õppinud pähe tekstid ja rollidesse sisse elanud. Märkasime, kui hästi on nad truppi sulandunud.

Pärast läbimängu kutsus lavastaja näitlejad tribüünile kokku ja jagas tekkinud mõtteid, et arendada tegelaste sisemängu. Oli näha Raivo Trassi kindlat visiooni ja nõudlikkust detailide osas.

Hetk hiljem oli tribüün inimtühi. Juba kahe nädala pärast täidavad selle tühjuse sajad teatrikülastajad.

Publik viiakse lavastuse meeleollu juba enne maailma otsa saabumist

Nüüd, kus suure esietenduseni on vaid kolm nädalat jäänud, oleks paras aeg anda veidi aimu sellest, mis publikut umbes tund aega enne igat etendust ees ootab. Nimelt, enne päris maailma otsa saabumist on inimestel suurepärane võimalus piiluda sisse täiesti tavalisse, kuid kohati üllatavasse ning isegi jaburasse maailma ja selle inimeste eludesse.

Rakvere teatri projektijuhi Mari Rohtla ja peakunstniku Eveli Variku eestvedamisel valmivad juba praegu Tallinna tänavast alates mööda Pikka tänavat kirikuni majadesse ning nende hoovidesse väikesed installaktsioonid (midagi installatsioonide ja aktsioonide vahepealset) ja vaikelud, millest iga mööduja varsti osa võib saada. Kõik need on täiesti elavad ja vahetud. Maailm on täis igasuguseid veidraid, hirmutavaid ja naermaajavaid inimesi, ning just kõigi nende inimeste musternäidistega saab igaüks peagi Pikal tänaval kokku puutuda. Alustades hambapesijatest, pruutidest ja autopesijatest ning lõpetades satanistide ja ennustajatega – kõik on seal publikut ootamas.

Küsimusele kust selline idee üldse tuli, vastavad korraldajad, et nende soov oli muuta ilus ja ajalooline Pikk tänav elavamaks. Etenduse-eelsed tegelased tekkisid mõnusas koostöös teiste asjaosalistega. Nad leidsid, et tegelikult võib selliseid inimesi kohata ka meie igapäevaelus, kui me neid ainult veidi paremini märgata oskaksime. Niisiis, ettevalmistused edenevad hoogsalt ning mõningaid fragmente võib ka juba Rakvere linnapäevade ajal siin-seal näha.

Jaanika ilunipid

Igal naisel on oma ilurituaalid. Nii ka Jaanikal, kes on tuntud oma veatu välimuse poolest. Neiu töötab küll kosmeetikapoes, aga eelistab kasutada looduslikke ja lihtsaid vahendeid.

Kõige olulisemaks peab ta tervislikku toitumist, rohket veejoomist ja aktiivset eluviisi. Jaanika alustab oma hommikut näopesuga ja korraliku hommikusöögiga. Hommikusöögiks sööb tavaliselt kas putru puuviljadega või muna salatipadjal.

Pärast tööpäeva teeb ta mõnel päeval nädalas pikema jalutuskäigu, mis aitab mõtteid korrastada ja annab lisaenergiat.

Vabadel päevadel Jaanika meiki ei kasuta. Ent tööpäevadel ei unusta ta kunagi enne magamaminekut seda eemaldada. Vähemalt nädalas korra võtab ta aja maha ja teeb mõned iluprotseduurid. Oma lemmikut näo- ja juuksemaski jagas ta ka meiega.

Toitev ja niisutav näomask normaalsele nahale:

• munavalge
• 1 sl maitsestamata jogurtit
• 1 tl kaerahelbeid

Kanda näonahale. 20-25 minuti möödudes pesta jaheda veega maha. Kasutada vähemalt kaks korda kuus.

Juukseid silendav mask:

• 3 tl oliiviõli
• 1/2 tassi kookospiima
• avokaado

Purusta avokaado ühtlaseks massiks ning lisa kookospiim ja oliiviõli. Kuumuta saadud maski mikrolaineahjus 20 sekundit, seejärel kanna juustesse. 30 minuti pärast loputa juuksed puhtaks.

 

Mida huvitavat töökojas tehakse?

Esietenduse ootuses on ka teatri töökoda. Need ruumid on rätsep-modelleerijate ja majakunstniku päralt.

Sel korral pole suvelavastuse tarbeks rätsepatel vaja väga palju vaeva näha. Et lavastus on lihtsatest inimestest, on ka tegelaste riietus tagasihoidlik – enamasti lähevad kasutusse laos olemasolevad rõivad. Ainult mõnel juhul vajavad kostümeerija poolt otsitud ja taaskasutuskeskustest muretsetud riideesemed korrigeerimist.

Aja kokku hoidmiseks on rätsepmeistritel näitlejate mõõdud juba varasemalt üles märgitud. Mõõtude kontrollimiseks kasutatakse mannekeene, mida vastavalt näitleja suurusele kohendatakse. Vajadusel proovivad kostüüme ka õmblejad ise. Lavastuses kaasa löövad lapsed saavad kanda isiklikke riideid.

Ainus riideese, mis tuleb algusest lõpuni valmistada, on nahkvest (paremal). Vasakpoolsetel piltidel nähtav pintsak on taaskasutus, rinda tuli õmmelda vaid firma logo.

 

Kõrvaltuppa piiludes hakkab esimese asjana silma valgete kujukeste rodu. Need omapärased tegelased hakkavad kaunistama Immanueli kodu. Iga kujuke räägib loo mõnest lavastuses olevast tegelasest.

Majakunstnik Heleni sõnul nautis ta penoplastist kujukeste meisterdamist väga. Et esietenduseni on veel aega, on ta meisterdamiset rahulikult võtnud. Kui tahta kiirelt teha, saaks umbes ühe päevaga ühe kuju valmis. Ainult kuivamine võtvat kauem aega. Inspiratsiooni ammutas naine kunstnikult saadud piltidest.

Kuid kuidas valmivad need vahvad skulptuurid?

Alusele kinnitatakse torud, mis hoiavad valmivat kuju püsti. Torude abil saab hakata voolima penoplastist mehikesi. Kindlama struktuuri jaoks tuleb penoplasti ümber mässida kangas, mis teeb kuju jäigemaks ning seejärel lisada veel penoplasti. Kui see kõik on kuivanud, saab hakata noaga viimistlema.

Kodused kotletid Veronika moodi

“Maailma otsas” on baar “Opossum”, mis on tuntud oma lihtsate ja koduste toitude poolest. Baariomaniku Ülo toitudest on nii mõnigi linnaelanik inspiratsiooni saanud, teiste hulgas Veronika.

Endiste sportlaste Tõnu ja Veronika jaoks on trenn ja toitumine alati käsikäes käinud. Tõnule on alati meeldinud “Opossumi” toitvad söögid. Et meest baarist veidi eemal hoida, on naine välja mõelnud roa, millest Tõnul ei saa kunagi küllalt.

Veronika jagas lahkelt ka meiega retsepti, lootes, et kõik Eestimaa Tõnud saavad toidetud.

Vaja läheb:

• 500g hakkliha
• 4-5 šampinjoni
• 1 porgand
• 100g sulatatud juustu
• 3 muna
• 4 viilu saia
• riivsaia
• 1 küüslauguküüs
• soola
• pipart
• hakklihamaitseainet
• till
• natuke vett

Pruunista pannil hakitud seened, küüslauk ja riivitud porgand. Maitsesta. Võta üks suur kauss, kuhu pudista sai, aga ainult pehme osa. Lisa saiale veidikene vett, kolm muna, hakkliha, sulatatud juust ja pannil pruunistatud köögiviljad ning sega kõik ühtlaseks massiks. Maitse lisamiseks pane juurde soola, pipart, hakklihamaitseainet ja tilli. Vala taldrikule riivsaia. Tee lusika abil hakklihamassist väike pallike või pätsike ning kata see riivsaiaga. Nüüd pane riivsaiased kotletid pannile ja prae need kuldpruuniks.

NB! Ära unusta lisada kuhjaga armastust!